Esimeses osas rääkisin piraatluse moraalsetest piiridest ja arhiveerimise vajalikkusest. Kuid liigume edasi praktilisema poole juurde: miks on piraatlus süsteemselt loogiline?
Teenuse hüved on ainuke asi, mis loeb
Kapitalistlikus süsteemis loeb lõpuks vaid üks asi: toote või teenuse reaalne väärtus lõppkasutajale. Kui ma ei leia, et miski on minu raha väärt, ei ole mul kohustust seda osta. Veelgi enam, isiklikuks otstarbeks tarbimine on meil seaduse silmis üsna hall ala (seaduslikkus ei võrdu muidugi automaatselt moraalsusega, kuid moraalist see postitus räägibki). Kui mul on võimalus tarbida asja tasuta, siis miks ma peaks vabatahtlikult valima halvema tehingu?
Sest tõeliselt irooniline on see, et piraatversioon on tihti objektiivselt parem ja mugavam toode kui ametlik alternatiiv. Legaalsed platvormid on piiratud regioonilukkudega (paljusid asju ei saagi Eestis legaalselt vaadata) või koormatud agressiivse digiõiguste kaitsega (DRM), mis nõuab püsivat internetiühendust, sunnib kasutama ebamugavaid lisaprogramme ja piirab faili kasutatavust. Piraattarkvaral on need piirangud eemaldatud, failid on tihti kvaliteetsemad ning neil on lisafunktsioone, mida ametlikus versioonis ei eksisteerigi.
Seega olemasolevas süsteemis on loogiline kasutada minu kui lõppkasutaja jaoks parimat versiooni. Kui see juhtub olema piraaditud, on see minu jaoks win-win. Tasuline meedia ei paku mitte ainult kehvemat rahalist väärtust, vaid sageli ka halvemat absoluutset kasutajakogemust.
"Kui kõik piraadiksid, siis ei loodakski midagi"
Bullshit. Inimesed on aastatuhandeid loonud asju puhtalt enesehuvist, uudishimust ja loomingulisest. Mitte ükski tõeline artist ei alustanud oma karjääri seetõttu, et see oli majanduslikult kõige ratsionaalsem otsus. Ja kui keegi teebki kunsti ainult raha pärast, siis teeb ta seda minu silmis valedel motiividel.
Kogu see "raha on ainus motivaator" argument laguneb koost, kui vaadata vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara peale. Väga vähesed projektid said alguse eesmärgiga teenida suurt tulu. Loomulikult on autoritel õigus oodata oma vaeva eest kompensatsiooni ja ma tunnistan, et olen vaba tarkvara mugavusega ära hellitatud ning peaksin neid loojaid tulevikus rohkem toetama - kas rahaliselt või koodiga panustades. Kuid point on selles, et keegi ei sunni neid seda tegema; nad loovad asju omast vabast tahtest. Sa pead alguses näitama, et teed asja südamest, ja siis tuleb ka toetus.
Kokkuvõtteks: privilegeeritud free-rider?
Lõpetuseks pean muidugi tunnistama, et minu positsioon on teatud mõttes privilegeeritud. Ma olen nendel teemadel arutledes teadlikult free-rider. Minu süsteem toimib suuresti seetõttu, et massid siiski maksavad nende teenuste eest ja hoiavad suurtööstust vee peal.
Kuid minu põhimõte, toetada häid asju kehtib ka praktikas. Võtame näiteks Dune'i või Lord of the Ringsi - need on suurte stuudiote toodang ja ma võiksin neid rahulikult tasuta arvutisse tõmmata. Ometi ma käisin nende puhul kas kinos ja/või ostsin füüsilise koopia. Hea töö ja kvaliteetse kogemuse eest annan ma hea meelega autoritele austa tasu. Aga kui sisu või teenus on rämps ja üritab mind piirangutega nörritada, siis teeb piraatlus minu eest valiku ise.
Comments
Post a Comment